Kui räägitakse raamatutest, siis ikka öeldakse mitusada lehekülge pikk on üks või teine teos. Ka e-poodides ja virtuaalsetes andmebaasides on märgitud lehekülgede arv, mis annaks lugejale hea aimduse raamatu paksusest ja võimalikust teose lugemisele kuluvast ajast. Paraku on lehekülgede arv ebapraktiline mõõduühik kirjutavale isikule.

Miks see küll nii on? Raamatu lehekülgede arv sõltub paljuski hilisemast toimetusest ja kujundusest – fondid, küljendus ja formaat on olulised lehekülgede arvu mõjutajad. Seetõttu võivad kaks sama 300-leheküljelist raamatut olla väga erineva pikkusega sisuga. Kui on soov enda teos avaldada, siis tasub jälgida hoopis teisi mõõduühikuid, millest on kõige olulisemad täheruumi arv, sõnade arv ja poognate arv.

Eestis on enim levinud täheruumi arvestus, see tähendab, et loetakse nii tähemärke kui ka tühikuid. Eriti oluline on täheruumi lugemine, kui on soov esitada teos romaanivõistlusele. Võistluste infos on alati ära märgitud, kas loendatakse ainult tähemärkide arvu (tühikuid ei arvestata) või kogu täheruumi (koos tühikutega). Eestikeelse romaani minimaalseks pikkuseks loetakse 240,000 täheruumi. Seda numbrit jälgivad nii Eesti Kirjanike Liidu kui ka Tänapäeva poolt korraldatud romaanivõistlused.

books stack old antique
Photo by Pixabay on Pexels.com

Ingliskeelsete teoste kirjutamisel on kasulikum jälgida sõnade arvu – inglise keele mõjupiirkondades kasutatakse just sõnade kogusummat kirjutiste pikkuse mõõtmiseks. Kuigi kindlaid limiite ei ole seadistatud, kasutatakse viimastel aastatel üha rohkem rahvusvahelise kirjanduskuu projekti NanoWriMo kehtestatud 50,000 sõna miinimumi. Eelistatud romaani pikkus jääb siiski 70-100,000 sõna vahele. Oluline on siinjuures märkida, et ka partiklid ja artiklid lähevad arvesse eraldi sõnadena, ning seetõttu on eestikeelsed romaanid väiksema sõnade arvuga kui nende võõrkeelsed versioonid.

Viimane, üha vähem kasutusel olev arvestusühik on poogen, mida kasutatakse eelkõige trükinduses. Poogna abil arvestatakse autori, toimetaja ja teiste trükiprotesessi osaliste tööd. Üks poogen on võrdne 40,000 täheruumiga, mis masinkirjas kirjutatuna mahtus 22 leheküljele. Seega üks minimaalpikkuses eestikeelne romaan (240,000 täheruumi) on 6 poognat pikk (masinkirjas 132-lehekülge).

Teades romaanivormi miinimum pikkust on hea võtta see endale teetähiseks, mille järgi jälgida teose valmimist ja prognoosida kirjutatava töö mahtu. Õnneks on enamikel kirjutamisprogrammidel olemas automaatne loendussüsteem, mis arvutab välja nii sõnade kui ka täheruumi arvu. Nii et, kui sinu eelistatud kirjutamisvahenditeks just ei satu olema paber ja pliiats, siis võid muretult lasta sõnadel voolata täitmaks 240,000 täheruumi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s