Lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, kus kohas asuvad sinu lemmikautorid ja lemmikteosed. Ulmeromaanid on ulmeriiulitel, krimikirjandus aga krimi-sektsioonis. Samamoodi on lugejatel lihtne sinu raamatut üles leida, kui teavad, milliselt poeriiulilt sind otsida. Kujuta ette, et sinu romaan on jõudnud poelettidele – milliste autorite ja teoste kõrval ta seisab? Teades, kuhu sa soovid saada paigutatud, on lihtne paika panna enda žanr.

assorted books on shelf
Photo by Element5 Digital on Pexels.com

See aitab omakorda sul tutvuda olemasoleva turuga. Milliseid romaane on juba kirjutatud ja kuidas on olnud nende vastuvõtt? See ei tähenda, et sa peaksid kirjutama nagu need, kes on olnud edukad, või millestki mitte kirjutama, kuna see ei ole olnud suur hitt. See tähendab seda, et sa oled teadlik, mis on juba turul ning raamatu turunduse poole pealt on see ülimalt oluline. Sina kui kirjanik võid tahta soovida jätta see kõik kirjastuste teha, kuid on tunduvalt parem see endale varem selgeks teha. See aitab sul ka valida, milline kirjastus oleks sinu romaanile parim. Eestis on piisavalt palju kirjastusi, kelle hulgast valida – tihti võib olla mõni väike kirjastus sinu teosele parem kui suurkirjastus. Vaata poeriilitelt, millised kirjastused on andnud välja teoseid sinu žanris, et teada, kelle poole üldse pöörduda.

Kuid tuleme korra kirjastamise juurest tagasi kirjutamise juurde, sest žanri peaks teadma juba kirjutamisprotsessis. Nimelt on osadel žanritel omad spetsiifilised võtted (nt. kuidas tekitada põnevust õudusromaani) ja süžee eripärad (nt. kriminullid), mis toimivad oma kindla žanri piires. Näiteks Agatha Christie Poirot’ lood järgivad sagedasti klassikalist mõrvamüsteerimi eripära, milleks on põhilokatsiooni olemasolu: Poirot kutsutakse ööbima majja X, majas toimub mõrv, Poirot lahendab mõrva veetes suurema osa ajast majas. Loomulikult aegajalt ta lahkub sealt, kuid peamine tegevus toimub kindlas paigas. Põhilokatsiooni on aga pea võimatu kasutada seiklusromaanis – see kaotaks romaanist ära kõik, mis teeb temast seikluse.

antique book hand knowledge
Photo by Pixabay on Pexels.com

Samuti võib üks romaan kuuluda korraga nii ühte kui teise žanri.  Kes suudaks öelda, kas Mark Twaini “Huckleberry Finni seiklused” on noorsooromaan või seiklusromaan? Ta on mõlemat! Üldjuhul aga on lool oma kindel peateema, mis määrab ka romaani žanri. Näiteks kuigi Stephanie Meyeri hittsaagas “Videvik” keerleb tegelaste elu armastuse ümber, on loo peateema siiski fantastiline maailm, kus vampiirid ja libahundid inimestega koos elavad ning seetõttu määratletakse saaga fantaasiaromaani alla.

Loomulikult on igati OK, kui loo arenduse käigus sinu žanr muutub – alustad sõjaromaani kirjutamist, kuid ühel hetkel avastad, et sõda on vaid taust sinu tegelaste armastusloole ning sul on käsil hoopis armastusromaan. Ja see on täiesti loogiline ja lubatud, sest see on sinu idee ja sinu raamat! Nii et ära ole kinni enda algses idees – lase ideel areneda. Samas aga jälgi, et sinu lugu oleks järjepidev. Lugeja jaoks on kohutav kogemus, kui hakkad lugema üht teost ja lõpetad teisega – see jätab tihti peale väga palju lahtisi süžeeliine  ja vastamata küsimusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s