Üks kolmandik novembrikuust on läbi saanud ning meie usinad kirjutajad on teel oma 50,000 sõna täitumisele. Uurisime neilt, kuidas nende senine teekond on läinud ja millised mured neid on vaevanud.

1.Palju sõnu oled kirja saanud? Kas oled järje peal?

Rilla: Absoluutselt mitte järje peal. Kui plottimine välja arvata, siis mu sõnade arv on pigem kahanenud selle nädala jooksul, olles praegu 3380. Loodan edaspidi rohkem rabama hakata, aga eks näis kuidas sellega läheb!

Yanne: 12.novembri seisuga oli kirjas 19,079 – veidi alla 1000 on puudu, et oleks järje peal. Eelmine nädal jäin rohkemaga maha ning nädalavahetusel sai kõik järgi kirjutatud. Nii et väga ei muretse selle pärast.

Ene Sepp: 12. novembri seisuga on mul 22 901 sõna. Hetkel olen sellega graafikust ees (graafiku järgi peaks olema 20 000 sõna), ent see ongi vajadusel varuks. Siiani on õnnestunud iga päev täpselt graafikus püsida või siis natuke rohkem.

Karina: Hetkel olen kooli pärast pisut plaanist maha jäänud ja veetsin pühapäeva selle peale, et järgi jõuda.

Meelike E.-Villup: Küsimustele vastan 10.nov hommikul, kui ma pole veel kirjutama sel päeva hakanud.  Kokku 10ndaks novembriks 15018 sõna. Neljandal päeval jäin graafikust maha, aga võimalusel püüdsin siis järgmistel päevadel rohkem teha. Korra, päev 6, oli ka meeletu väsimus peal ja vihastasin korduvalt oma bossi peale, see võttis kohe igasuguse kirjutamistuju. Aga 9ndal tegin kohe algul päevanormi ära, pisut veelgi. Siis vaatasin pisut saateid, mida olen omal ootele pannud, ja siis kirjutasin veel. Ja veidi veel. Ja siis vaatasin, et hea küll, 15.000 juba paistab, ületan selle joone ka. Nii et 10ndaks olen jälle kenasti graafikus ja pisut eeski, keskmine on täitsa hea. 

nano seis_10.11.18
Meelikese senine teekond 50,000 sõna poole

2. Kuidas jagate enda kirjutamisaja teiste kohustustega? Kas planeerid ette või siis kui vähegi aega leiad?

Rilla: Ei planeeri. Ilmselgelt peaksin. Esimesed paar päeva siin novembrikuus olid kirjutamise kohapealt keerulised ja lõid mind kohe rööpast välja, nii et nüüd juba pikemalt tegelen nendele tagasi ronimisega. Mul pole hetkel tegelikult isegi niiväga kõrvalisi tegevusi, kuna ma juba teist kuud alles otsin tööd, aga ma olen lihtsalt koguaeg pinges kuidagi selle pärast, et pagan, varsti mul ei hakka üldse aega olema… Ja ma ei tea mis loogika järgi siin asjad töötavad, aga kuna ma olen stressis selle pärast, kuidas mul tulevikus aega ei ole, siis ma ei suuda ka olevikus kuidagi oma aega targasti kasutada. Ma ei tea, ma loodan, et ma täieliku udu ei aja ja keegi suudab samastuda!

Yanne: Olen kogu aeg üks suur planeerija olnud. Arvasin, et pean Nanowrimo jaoks rohkem aega planeerima, kuid minu iga päeva elu ei ole palju muutunud. Üritan kirjutada õhtuti peale tööd ehk siis vahemikus 18-00:00. Mõni päev saan kirjutama alles 22 ajal õhtul, kuid peaasi, et mõningi sõna kirja saaks.

Ene Sepp:  Aega ei leia kunagi, seda tuleb lihtsalt võtta. See, millal ma täpselt päeva jooksul kirjutan, sõltub teistest tegevustest. Kui õhtuks on planeeritud teiste NaNokatega kokkusaamine, siis päeval tegelen muude asjadega ja kirjutamise jätan puhtalt kokkusaamise jaoks. Kui peab iseseisvalt hakkama saama, siis otseselt ei planeeri aega aga tean, et enne keskööd peab tehtud olema.

KarinaKirjutan siis, kui aega leian. Elus kipuvad kõik kohustused ühel ja samal ajal endast meelde tuletama ja nii juhtus ka eelmine nädal. Kooli jaoks oli vaja nii palju kirjalike töid teha ja mitu korda tahtsin nende sõnade arvu NaNo hulka lugeda, aga ütlesin endale, et see poleks päris õige minu jaoks. Selle tõttu kirjutan nädalavahetustel nii palju kui jõuan, et järgi jõuda.

Meelike E.-Villup: Üldiselt planeerin, vastavalt, kui tihe päev mul on. Kui pean hommikul juba kell 6.00 tööle minema (seda juhtub esmaspäeval ja neljapäeval), siis tean, et peale tööd teen mõnusa uinaku ja siis on kirjutamise aeg. Teistel päevadel alustan hommikul kell 7.00, siis olen nii 10.00 ajal kodus ja kirjutan kohe. Kui uni peale tuleb, siis tean, et pärast on veel aega natuke juurde kirjutada, aga vähemalt olen suurema osa ära teinud. Muid lisategevusi eriti ei olegi: esmaspäeva õhtul on mul tantsutrenn, teisipäeva hommikul peale tööd käin sõbrannal külas (tema juures saab head kohvi ja ei taha terveks novembriks ka ära kaduda) ja kui on veel mõni õhtu, kui ma ei tööta, siis vaatame mehega Netflixist „House of Cards“ seriaali, et natukenegi lõõgastuda.

3. Milliste raskustega oled jagelenud? Kuidas need lahendasid?

Rilla: Nagu juba ennem mainisin, siis esimesed NaNo päevad olid rasked, sest mul ei olnud aega kirjutamiseks. Ma ikka veel tegelen selle probleemi tagajärgedega, annan järgmises intervjuus teada, kui ma targemaks saanud olen!

Yanne: Mul on väga tugev enesekriitika, mille tõttu mul on harjumus ühte lauset kolm korda ümber kirjutada, et see kõlaks nö “õigesti”. See aga toob väga kirjutamise kiirust alla. Üritasin õigetest sõnadest mööda vaadata ning lihtsalt tekst kirja saada, aga see tõi mu motivatsiooni alla, kuna ma ei olnud kirjutatuga rahul. Võtsin üheks päevaks aja maha ning kohe kirjutasin stseenid, mille üle uhkust tunnen. Puhkus on oluline!

Ene Sepp: Kuna ma ei teinud sugugi nii palju eeltööd, kui ma tahtsin või vajasin, oli väga keeruline lugu käima saada. Peale 600 sõna kirjutamist alustasin täitsa uuesti. Suurimaks raskuseks oligi see, et mõte jooksis kinni ja ei saanud kuidagi oma juttu käima. Abiks oli siin eelkõige aga mõtteviis “kaks pead on parem kui üks pea” ehk arutasin oma lugu kahe erineva inimesega läbi ja arutluse käigus tekkinud mõtted olid täpselt need “Ahhaaa!” hetked, mida ma vajasin. Paaril päeval on olnud väga raske ka faili avada, et kirjutada ja siis olen venitanud seni, kuni keskööni on jäänud mõned tunnid ja mul ei jää muud üle, kui hirm alla suruda, julgus kokku kraapida ja kirjutama hakata.

KarinaMinu jaoks on kõige raskem kõike õiges järjekorras kirjutada, selle asemel, et hüpata stseenilt stseenile. Probleem siin seisneb selles, et kirjutamise käigus võib idee muutuda, seega loo detailid ja lõpeb kõik sellega, et juba kirjas olevaid stseene tuleb ümber kirjutada, et kõik klapiks ning see võtab aega, mis oleks võinud kuluda kirjutamisele. Selle vältimiseks, üritan läbi mõelda, mida ma tahan sellel päeval kirja panna veel enne kui kirjutamiseks maha istun.

Meelike E.-Villup: Peamised raskused on päevad, kui mees on kodus (jagame ühist kodukontorit sel päeval) ja siis, kui ma ei tea, mis kell õhtul tööle tuleb minna. Esimesel juhul lihtsalt häirib, et pean ruumi kellegagi jagama ja ei saa oma tavalist kirjutamisrutiini kasutada. Teadmatus, mis kellani mul aega on, segab. Peaks ju just innustama, et igat sekundit ära kasutada, aga millegipärast ei toimi. Nii olen mitu päeva napp 1000 kirja saanud. Olukorra olen lahendanud päevadel, kui tean, et mul on terve päev aega ja siis olen lihtsalt rohkem kirjutanud.

Kolmas takistus on uni, sest 2 töökohta hakkavad mõju avaldama. Selle vastu aitab ainult uinak, ei muud. Algul võib ju kohviga proovida, aga ma üle 2 tassi päeva peale ei taha tarbida, parem siis juba pikutan.

46053356_347214032506201_1744692020024180736_n
Yanne eriline NaNoWriMo kalender enda teekonna jälgimiseks

 

4. Millised muutused on NaNoWriMo toonud sinu igapäeva ellu?

Rilla: Mitte mingeid, ausalt öeldes. Kurvaks teeb. Lootsin, et selle väljakutse vastuvõtmine motiveerib mind rohkem kirjutama, aga ei, sama vana jama nagu alati.

Yanne: Muutusi väga ei ole. Ainult see, et aeg, mille varem veetsin raamatuid lugedes ja Netflixi vaadates, möödub nüüd ainult kirjutades. Olen selles osas endaga karmim, et mitte väärtuslikku aega kaotada.

Ene Sepp: Täiesti klassikalised NaNo muutused ehk ma kirjutan jälle iga jumala päev, kohtun teiste NaNokatega, proovin korraldada kokkusaamisi jm.

Karina: See on mulle õpetanud paremat ajaplaneerimist ja seda, kuidas on võimalik oma vaba aega produktiivsemalt kasutada.

Meelike E.-Villup: Kindla korra ja karmi distsipliini novembrikuuks ja ka teadmise, et vahepeal ei saa lugemisele üldse aega kasutada. Ja sellest on väga kahju. Siiski olen hakanud õhtuti paari lehe kaupa lugema enne uinumist Donna Tartt´i „Goldfinch“, see on jube paks raamat ja ootab mul riiulis juba pikemat aega. Ja niipea, kui 1.detsember ette lööb, võtan kohe pikalt ja mõnusalt aega, et raamat kuu lõpuks läbi lugeda.

5. Paljud loovad enda jutule oma muusika playlisti. Kas sinul on ka kindel muusika, mida kirjutamise ajal kuulad või eelistad kirjutada vaikuses?

Rilla: Selle konkreetse loo jaoks ma playlisti ei ole teinud, aga ühe teise jaoks mul on. Mulle meeldib muusikat kuulata kirjutamise ajal ja klassikaline on selleks nagu nö kõige parem, aga ma olen avastanud, et see teeb nii mind kui ka mu kirjutamist kuidagi uimaseks. Eriti kui arvestada, et kirjutan praegu midagi, mis loodetavasti vähemalt osaliselt peaks veidi naljakas olema. Nii et ma kindlasti pean otsima võib-olla midagi elektroonilisemat ja kiiremat. Vahepeal ma kuulasin tegelikult Nightcore’i ka, aga laulusõnad veidi segavad kirjutamise ajal ja kui uus lugu uue meeleoluga hakkab siis see peegeldub ka kirjutamises koheselt.

Yanne: Muusika aitab mul paremini keskenduda – võin väga kergelt häiritud olla kõrvalistest helidest. Valin muusika vastavalt stseenile, mida kirjuan, eelistades instrumentaalmuusikat. Kuna minu romaani algus on väga pingeline ja traagiline, siis olen väga palju kuulanud Hans Zimmeri lugusid. Filmi- ja videomängude muusika on loodud pinge üles kruvimiseks ja emotsioonide edasi andmiseks.

Ene Sepp: Reeglina kuulan ma arvutimängu World of Warcraft taustamuusikat, mis ei tüki liialt esile, vaid toetab ideaalselt kirjutamist. Praegu olen aga kuulanud ka enda tiinekaaja muusikat (Korn, Slipknot, Avril Lavigne, Simple Plan, Good Charlotte, Sunrise Avenue jne), et kirjutamisse paremini sisse elada.

Karina: Ma üritan vältida kõike, millel on liiga kiire rütm, sest see segab minu keskendumisvõimet. Mul on tavaliselt olnud oma playlist, aga viimasel ajal olen kuulanud YouTubeist klassikalist muusikat. Olen veetnud oma kirjutamist selle muusika seltsis: https://bit.ly/2PRRTrd

Meelike E.-Villup: Seekord olen küll kõik päevad vaikuses kirjutanud. Varasemalt olen ka vahel mõned lemmiklood Youtube vahendusel taustaks mängima pannud, aga ei teagi, miks seekord ei ole proovinud… Nüüd kindlasti proovin, äkki edeneb paremini?

rr
Ene avastas, et Rahvusraamatukogu on mõnus paik kirjutamiseks!

6. Üks huvitav tähelepanek, mida esimese nädalaga avastasid iseenda või kirjutamise kohta

Rilla: Ma ei ütleks, et ma veel otseselt midagi uut olen avastanud. Pigem ma sain ainult kinnitust sellele, et ma tõesti olen selline, nagu ma kartsin. Ja muidugi on lõbus ka see, kuidas ma poole kirjutamise pealt otsustan püüda õppida, kuidas tegelikult kirjutada. Kuidas peatükki ülesse ehitada võimidagi. Kui ma olen inspireeritud, siis need asjad tulevad kuidagi loomulikult, aga kui ma ennast sunnin kirjutama, siis ma järsku loen 10nendat artiklit selle kohta, mis tunne on tegelikult olla õpilane, nagu ma just ei oleks ise koolisüsteemist verivärskelt välja karanud. Ja mulle ikka veel ei paista kohale jõudvat, et selleks, et hakata lugu lihvima ja korralikuks tegema, /on mul kõigepealt lugu vaja/. See on olnud minu eneseröst, tänan lugemast.

Yanne: Ma oleks suuteline kirjutama mitu raamatut aastas – mitte küll 50,000 sõna kuus graafikuga, kuid siiski. Ma ei saa aru, mida ma kõik need aastad teinud olen.

Ene Sepp: Kuigi ma olen nüüd mitu teost kirjutanud kindla plaani järgi, siis väga hea meel oli aru saada, et suudan ka puhtalt ideest midagi teha ja ma ei vaja alati korralikult paika pandud plaani. Jah, see teeks elu lihtsamaks, aga ma saan ka ilma hakkama.

Karina: Ma olen avastanud, et ma kipun kirjutamise käigus detailidesse kinni jääma. Minu perfektsionism tahab alati ’delete’ nuppu vajutada ja ma üritan endale kogu aeg endale meelde tuletada, et see on hilisemaks. Ma olen enda suurim kriitik ning seda osa endast on väga raske välja lülitada, aga kirjutamise jätkamiseks on see vajalik.

Meelike E.-Villup: Ikka seda, et kirjutamine on raske, isegi siis, kui oled selles vallas kogenud tegija. Esimesel päeval olin väga motiveeritud ja ootusärevuses, mul on hunnik märkmeid olemas, mida kasutada. Hakkasin kirjutama, kõik läks ladusalt ja kui sõnade arvu vahepeal vaatasin, leidsin, et olin vaid näkased 300 sõna kirja saanud. Siis tuli arusaam, et kirjutamine on raske! Ma olin selle lihtsalt ära unustanud. Aga päevad, kui kirja saab 2000+ sõna, teevad jälle tohutult rõõmu! Lisaks olen väga uhke, et suudan kahe töökoha ja unevõlaga kenasti hakkama saada ja kirjutamisele ka korralikult aega leida.

Kohtume osalistega taas paari nädala pärast! Kiiret klahviklõbinat ja hoogsat sulge!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s