Novembrikuu on lõpusirgele jõudmas ja sellega koos hakkab ka põnev NaNoWriMo otsi kokku tõmbama. Uurime oma viielt osalejalt, kuidas nende teekond seni kulgenud on.

1. Palju sõnu oled kirja saanud? Kas oled järje peal?

Rilla: Olen kirja saanud 4300 sõna 26. novembri seisuga. Ma pole algusest peale järje peal olnud, aga minus on ikka veel lootust, et ma äkki enne kuu lõppu saan vähemalt 10 000 täis. Elame näeme!

Yanne: Jäin pärast eelmist intervjuud täiesti maha! Nüüd on kindel, et 50,000 ma täis ei saa, aga 30,000 võiks ikka kuu lõpuks ära tulla – õnneks on võetud kuu lõppu mõned vabad päevad.

Ene Sepp: Hetkel (24.11 hommik) on mul kirjas 39 278 sõna. Sellega olen täpselt järje peal ja täitsa võimalik, et kui nädalavahetus ilusti kulgeb, on mul võimalik juba esmaspäevaks 50 000 sõnani jõuda.
*26. november kell 22:57 sai NaNo lõpetatud – 50 014 sõna

Karina: 25. novembri seisuga on mul kirjas 42 394 sõna, mis on enam-vähem just niipalju kui selleks ajaks olema peab. Nädala sees ei õnnestu mul nii hästi sõnu kirja saada, selle tõttu kasutan nädalavahetusi, et järgi jõuda. Mis on omamoodi palju keerulisem, kui pidevalt järje peal olla või ette kirjutada. Tavaliselt pean selleks võtma vabaks terve päeva, näiteks laupäeva, et maha istuda ja hommikust õhtuni ainult klaviatuuri toksida.

Meelike E.-Villup: Oeh, juhtus ikka see, mis alati: olen sõnadearvuga nii maas, et viimased paar päeva ei päästa enam midagi. Kui ma just 5000 sõna iga päev ei kirjuta… ja seda juba ei juhtu, sest 3 päeva puhkust ootab. Mees ütles küll, et võin ju läpaka kaasa võtta ja siis seal kirjutada (sõidame Maastrichti, umbes 3 h autoga). Aga homme on tema sünnipäev ja ma arvan, et ta poleks eriti rõõmus, kui ma tema sünnipäevaõhtul vaid arvuti taga istuks. 28ndal sõidame sõpradele külla, keda pole aastaid näinud, seega poleks ka seltskondlikult viisakas seal küsida, et „kus ma maha istuda ja kirjutada saan?“ ning 29ndal on koju sõit, õhtul restosse minek, sest mu enda sünnipäev ju. Jääbki vaid 26 ja 30, et anda maksimum NaNoWriMo raames.

Minu senised tulemused on sellised:

11.11 236 sõna, 12.11 1532 sõna, 13.11 731 sõna, 14.11 1212 sõna, 15.11 883 sõna, 16.11 1939 sõna, 17.11 0 sõna, 18.11 0 sõna, 19.11 520 sõna, 20.11 1727 sõna, 21.11 2251 sõna, 22.11 1763 sõna, 23.11 402 sõna, 24.11 548 sõna, 25.11 889 sõna, kokku 31397 sõna

Esimene 0-päev oleks peaaegu tulnud juba 11.päeval, aga siis mõtlesin, et kirjutan kasvõi 100 sõna, et ei oleks 0. Kirjutasin 236 sõna ja lootsin, et endine rütm on sees, olin ju kenasti graafikus. Aga siis hakkas väsimus ikkagi kimbutama ja nädalavahetusel Londoni minnes selgus, et mu väike reisimisteks mõeldud läpakas ajab mingit BitLockerit taga, MS leht ütleb, et tegu on ajutise jamaga ja proovige hiljem uuesti ning nii jäi 2 päeva täiesti kirjutamiseta. Kui nüüd tagasi vaadata, siis ega jaksu poleks ka olnud, veetsin tunde autos-lennukis-rongis-bussis-metroos (autos ja bussis ei saa ma kahjuks ei lugeda ega kirjutada, süda läheb pahaks). Ja siis olin ma juba omadega nii jännis, et mõtlesin: kirjutan iga päev ja see on ka parim, mis ma suudan. Ja kõige olulisem, järjepidevus ikkagi. Mõni päev oli parem, mõni mitte. Ja 26ndat novembrit alustan ma 31397 sõnaga. See on siiski seniste aastate parim.

luuletus
Ene Sepp: “NaNo esimene päev, kui ma olin just telefonitsi sõbrannale kurtnud, et mu idee on metsas ja 600 sõna, mis kirja said, on täiesti kasutud. Koogi kõrvale rääkisime mu ploti uuesti läbi ja siis pidin juba meeleheitlikult kirjutama hakkama, sest uued ideed aina tormasid pähe.”

2. Kuidas oled hoidnud motivatsiooni üleval?

Rilla: Ei saaks pärast esimesele küsimusele vastamist just täpselt väita, et mul motivatsiooni olnud on läbi selle kuu, sest ma olen lihtsalt järjest uusi asju leidnud, mille otsa koperdada ja mitte kirjutada. Viimasena ma otsustasin kõik 3 hooaega Avatar: The Last Airbender-it vaadata. Aga see andis mulle päris palju inspiratsiooni selles osas, kuidas asju oma loos ülesse ehitada. Seega võib iseenesest väita, et olen kunsti tarbimisega hoidnud üleval oma soovi kunsti teha.

Yanne: Motivatsiooni nagu ikka oli, aga pigem oli aeg ja energia see, millest puudu jäi. Olin planeerinud, et saan töö juures mõningad tööülesanded kolleegile üle anda, aga nagu ikka nende plaanidega läheb, pidin asja ikka enda kätte võtma. Kuna mul on väga vastutusrikas töö, siis selleks ajaks, kui õhtul koju jõudsin, oli energia otsas ja jäin mitu õhtut järjest arvut süles magama, ilma et sõnagi oleks kirja saanud. Järgmine aasta olen targem ja võtan novembri keskel endale puhkuse!

Ene Sepp: Väga palju on mind motiveerinud see, et kui ma olen juba eelmised NaNod võitnud, siis ma EI SAA see aasta kaotada. Hästi palju on aidanud ka kooskirjutamised, kus saab vastastikku üksteist motiveerida.

Karina: Hea küsimus, aga kahjuks mul sellele vastest pakkuda ei ole. Motivatsioon langes tunduvalt juba peale esimest nädalat, aga eks see nii tavaliselt ongi. Lihtsalt, ütlesin endale, et motivatsiooni võibki ootama jääda, aga kasulikum on kohe tegutseda. Sellepärast avasin faili kirjutamiseks ka siis kui tundus, et inspiratsiooni see päev ei ole. Sõnad said kirja. Jah, alguses oli raske, aga mida rohkem nii tegin, seda kergem oli iga päevaga.

Meelike E.-Villup: Mõte, et kirjutamisharjumus on olulisem, kui sõnade arv. Kui väsimus ikka murrab, proovin kohvi abil natukenegi k-i-r-j-u-t-a-d-a, ja kui ikka ei edene, siis lähen magama. Natuke kahju on ka, et see aasta jälle ei õnnestu NaNo võitja olla, aga eks see annab uut motivatsiooni 2019 aastaks. Et tean paremini ette valmistada ja igat vaba hetke ära kasutada.

3. Milline on kõige suurem katsumus, millega oled pidanud toime tulema?

Rilla: Ma mäletan sellele küsimusele vastamist eelmises intervjuus, aga ma ei ole kindel, mida ma ütlesin. Aga ilmselgelt on minu jaoks kõige suurem katsumus olnud seda asja nö tõsiselt võtta. Loomulikult see pole mingi nali minu jaoks, aga kuna see ei ole selline elu ja surma küsimus nagu näiteks põhikooli/gümnaasiumi lõpetamine, siis ma ei ole ennast üldse suutnud kokku võtta nii väga kui ma lootsin. Ma lihtsalt ei ole võimeline selle looga lõpuni minema, kui ma tunnen, et algus ei ole korras. Ma tean, et mu tegelane peaks selles peatükis ennast nii tundma, aga kuna ma ei ole hetkel veel kirjutanud lugu selliselt, et ta absoluutne aru kaotamine mingilgi määral loogiline on, siis ma lihtsalt ei suuda sellega edasi minna. Ma ei suuda aktsepteerida fakti, et mu lugu võiks algusstaadiumites kohutav olla. Ma tahan et see küündiks vähemalt “halvani”.

Yanne: Energia hoidmine kirjutamiseks. See on minu suur nõrkus – päevad läbi rügad tööd teha ja siis õhtul ei jaksa kirjutada, kuigi tead täpselt, mis loos toimub. Ja kui kord juba vankrilt maha kukud, siis tagasi peale saada on raske. Veel õpin, kuidas sellega toime tulla.

Ene Sepp: Novembrikuusse langes ka mu USAsse kolimise lõpusirge. Selle paberimajandusega oli nii palju jamamist, teadmatust ja lihtsalt ootamist, et olid päevad, kus ma ei tahtnud midagi muud teha, kui lihtsalt tekk üle pea tõmmata ja kurb olla. Ja kui ikka ei suuda kirjutama hakata, siis aina raskem on alustada, sest tekivad igasugused kahtlused, ülemõtlemine jne. Kokkuvõtlikult võib siis öelda, et emotsionaalselt väga kurnav aeg. Sinna jäid päevad, kus ma kirjutasin ülimalt vähe (näiteks mõnede päevade sõnadearvud: 743, 836, 724, 0). Tohutult suureks abiks oli koos NaNokatega tehtud rongireis Pärnusse, sest seal kogutud 5891 sõna andsid varu, mida sain raskematel päevadel ära kasutada. Kui lõpuks väga järsku kolimiseks läks, sain viisa esmaspäeva hommikul ja esmaspäeva õhtul oli juba minek, ei jõudnud ka kirjutada, ent seda võtsin juba rahulikumalt, sest teadsin, et jõuan järgi.

Karina: Mul tekkis tegelane, keda ma otsustasin see nädal loost välja kirjutada, sest ta ei täitnud oma eesmärki nii hästi kui ma seda esialgselt plaanisin ning minu jaoks oli see väga häiriv. Ma pole varem nii suurte muudatustega tegelenud, nii et kõikide nende stseenide leidmine, kus see tegelane kohal oli ning ümbersõnastamine, oli minu jaoks päris suur katsumus. Ma veel ei tea kui edukas see ettevõtmine oli, sest pole jõudnud ega julgenud kõike otsast lõpuni üle lugeda. Väga võimalik, et ma olen unustanud teda mõnest kohast välja võtta või siis selle ettevõtmise tõttu on tekkinud loogika vead, aga sellega ma tegelen siis kui kõik valmis saab.

Meelike E.-Villup: Ikka väsimus, ei muud. Ja noh, see läpaka BitLockeri jama ei olnud ka tore, sest plaanisin oma väikese läpaka reisile kaasa võtta. Lisaks oli vaja mu oma detsembris ilmuva raamatu toimetatud tekst ka üle vaadata, see oli siiski tähtsuselt esimene, nii läks palju aega hoopis sellele, kui ma ei saanud NaNo jaoks kirjutada. Ja lõpuks: 1 kg on ka juurde tulnud selle suure magusasöömisega. Aga noh, šokolaad on minu ajutoit ja kirjutamisel väga vajalik…

4. Kui palju on sinu algne loo idee muutunud?

Rilla: Üllataval või vähem üllataval kombel ei ole mu algne loo idee väga palju muutunud selle novembri kuu jooksul. Ma olen osasid tegelasi veidi ümber kujundanud ja püüdnud neist iseloomudega inimesi välja voolida ja ma olen loo lõpu ideedega ringi mänginud, aga põhiline sõnum ja plot on ikkagi sama mis ennem.

Yanne: Kuna ma olen mässaja ja kirjutan kokku lugu, millega olen aastaid tegelenud, siis üldiselt loo idee muutunud ei ole. Küll aga on muutunud mõned detailid – nt. avastasin, et kaks kõrvaltegelast olid täpselt ühesugused. Nendega sai veidi räägitud ja siis selgus, et üks on ikkagi hoopis teistsugune ja oma olulisusega loos.

Ene Sepp: Suurim muutus on see, et peategelase õde saab hoopis suurema rolli, kui mul planeeritud oli. See tähendab muidugi ümberkirjutamist, sest kui idee tuli poole peal, siis on vaja teda ikkagi ka alguses rohkem sisse tuua. Sotsiaalpedagoogist veel ei tea, mis saab. Algul oli tal väga kindel roll, nüüd on see nii ja naa ja võib juhtuda, et koristan ta hoopiski ära.

Karina: Idee on muutunud tunduvalt, aga mitte drastiliselt. Rohkem selles mõttes, et on lisandunud komplektsust loole. Arvan, et see on selle tõttu, et kirjutades õppisin oma tegelasi paremini tundma. See on minu jaoks uudne, sest mitmel eelneval korral lõppeb minu kirjutamine sellega, et esialgsest ideest ei jää järgi midagi peale tegelaste nimede. Seekord on teisiti, aga see on ka esimene kord kui ma olin teinud enne kirjutama asumist ettevalmistusi. Teelt on raskem kõrvale kalduda kui tead kuhu jõuda tahad.

Meelike E.-Villup: Muutunud ei ole vist midagi, tundub, et kõik sai ikka sellisena kirja, nagu ideed olid.

5. Kas oled osalenud NaNoWriMo ühiskirjutamistel (nii reaalelus kui virtuaalselt)?

Rilla: Kahjuks ma ei ole osalenud ühiskirjutamistel. Tartu ja Tallinn on minu jaoks veidi kaugel nii füüsiliselt kui ka rahaliselt ja kõik virtuaalsed ühiskirjutamised ma olen maha maganud.

Yanne: Jah, üks kord sai käidud Keskraamatukogus kirjutamas, üks kord Pärnu rongis ja üks kord ka virtuaalselt teistega kohtutud. Oleks väga soovinud rohkem osaleda, aga eelmainitud töökohustuste tõttu jäi energiast puudu.

Ene Sepp: Nii palju kui vähegi võimalik! Kohtadest rääkides siis Tallinna Keskraamatukogu, Eesti Rahvusraamatukogu, Reval Cafe, Tallinn-Pärnu-Tallinn rong ja kohvikud Pärnus. Just see viimane oli ikkagi ülivinge kogemus. Mul on tohutult kahju, et Pärnu rongiliin kinni pannakse, nii et see oli armas hüvastijätt koos teiste NaNokatega see reisike ette võtta. Ja nagu eelpool mainisin, oli sellest reisist ka väga palju kasu, sest sõnavaru läks hiljem täitsa käiku. Kui oleks jõudnud, oleks ma hea meelega teinud ka näiteks Tallinn-Narva-Tallinn, Tallinn-Viljandi-Tallinn ja Tallinn-Tartu-Tallinn otsad, sest rongis kirjutamine on vinge! Suur abi on ka teistest, sest kui ikkagi öeldakse, et “Nii, kirjutame seni, kuni sina Ene selle ümmarguse numbrini jõuad”, siis ma võin vinguda küll et 800 sõna kirjutamine on karistus ja ma tahan koju minna, aga võtan ette ja saan nagu niuhti kirja. Virtuaalselt osalesin öisel Annelinna raamatukogu ühiskirjutamisel.

Karina: Sellel aastal mul kahjuks ei ole õnnestunud nendel osaleda, millest mul on tõepoolest kahju. Eelnevatel aastatel olen mitu korda ühiskirjutamistele sattunud ja iga kord see on olnud põnev ja õpetlik kogemus.

Meelike E.-Villup: Plaanisin ühel teisipäeval, leidsin, et isegi Zwolles (Hollandi linn, kus ma elan) on kord nädalas raamatukogus ühiskirjutamine. Aga sel päeval olin ma üksi kodus, mees oli 2 päeva ära, ilm oli hirmus vastik ja tundsin, et soojas toas ja teetassiga kodus istumine on just see, mis ma vajan. Kirjutatud sain oma sõnadearvu kodus, aga välja minna enam ei tahtnud. Niigi pean praktiliselt iga õhtu kuhugi minema, mõte lihtsalt soojas ja jõulukaunistustes kodus istumisest oli niivõrd ahvatlev. Ja vajalik. Ja nii jäigi kodukoha kirjanikega tutvumata. Eks siis mõni teine kord.

Pärnu
Ene mõnus rongisõit Pärnusse, kokkusaamine kahe Nanokaga ja siis rongisõit tagasi

6. Kõige erilisem koht, kus kirjutasid? Või kirjutad ainult kodus?

Rilla: Olen kirjutanud ainult oma kodus. Ma kasutan mingit programmi (FocusWriter) ja ma olen seal disaininud oma kirjutamiskeskkonda veidi ja püüdnud ennast sellega inspireerida. See ei ole mingi #spon, ma lihtsalt tahtsin midagi põnevamat öelda kui jah ma kirjutasin ainult kodus.

Yanne: Tallinn-Pärnu rong. Ene tegi Facebooki grupis ettepaneku teha väljasõit Pärnu ja terve tee kirjutada. See oli minu kõige produktiivsem päev! Väga vägev oli!

Ene Sepp: Ma olen see, kellel on kodus kõige keerulisem kirjutada. Aga selle NaNo ajal, kui õigesti mäletan, olen jõudnud kirjutada lisaks kodule: raamatukogud, Reval Cafe Tallinnas, Piccadilly kohvik Pärnus, mingi Olerexi bensuka kohvikunurk, Tallinn-Pärnu-Tallinn rong (tegin selle tee kahel korral läbi) ja Starbucksi kohvik Colorados. Ma veel kaalun, kas suusatama minnes arvuti kotti pista. Mõnes mõttes oleks väga äge enda kirjutamiskohtadesse lisada 3500m kõrgusel suusaradade keskel olev kohvik aga teisest küljest, kui ma kukun ja läpa minu alla jääks, siis oleks kirjutamisele mõneks ajaks kriips peale tõmmatud. Aga äkki paber ja pliiats…

Karina: Varasemalt olen eelistanud kirjutada kas kodus või mõnes hubases kohvikus kui keskendumine enda eluruumides ei kulge. See aasta avastasin, et rongis kirjutamine on vahva kogemus ja kuidagi just seal edeneb sõnade kirjapanek väga loomulikult. Kuna rongisõitu kogen ma kaks korda nädalas, siis õnnestub mul palju mõtteid just seal kirja panna.

Meelike E.-Villup: Kirjutan ainult kodus, naudin oma kodukontorit. Muidu olen ma ikka selline „läpakas-süles-diivanil-või-voodis“ kirjutaja, nüüd on mul isegi oma kirjutuslaud ja tool ja oma nurgake olemas. Kohvikusse kirjutama seekord kahjuks ei jõudnud.

Kohtume osalejatega veel viimast korda nädala pärast, et võtta kokku NaNoWriMo terviklikult! Seni hoogsat sulge ja võidukat lõppu kõikidele osalejatele!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s