Põnev ja loominguline novembrikuu on selleks aastaks lõppenud. Uurime oma osalejatelt, kuidas kuu nende jaoks läks ja milliste kogemuste võrra nad rikkamaks on saanud.

1. Kuidas läks? Kui kaugele jõudsid? 

Rilla: Läks halvemini kui enamuste mu gümnaasiumi kodutöödega. Need ma sain vähemalt kuidagi üle jala valmis, kuid nüüd, kui eesmärk oligi midagi lihtsalt ülejala valmis saada, et oleks hiljem, mille kallal töötada, ei paistnud ma sellega aga hakkama saavat. Sain kokku umbes 4000 sõna, millest üle 3000 olid juba varasemalt kirjutatud. Aga ma jõudsin kirjutamise asemel kõik Avatar: The Last Airbenderi osad ära vaadata ja see oli lõbus!

Yanne: Kokku tuli 21,267. Plaan oli ikka 50,000 täis saada, aga nagu tavaliselt läks elu teisiti. Olen harjunud tegelema mitme looga korraga, nii et oli lahe näha, et olen endiselt suuteline kaks nädalat järjest ainult ühe looga tegelema.

Ene Sepp: Läks plaanikohaselt ehk novembri lõpuks sain 50 000 sõna kokku. Õigupoolest sai 50 084 sõna täis juba 26. novembril, nii et jäi isegi aega üle.

Karina: Tegelikult läks palju paremini, kui ma oodata oskasin. Lõppeesmärgini ma küll ei jõudnud, aga enda üle uhke sellegipoolest.

Meelike E.-Villup: 31.944 sõna. Nullipäevi tuli mitu, kokku 6, isegi viimasel novembril ei jõudnud enam midagi juurde kirjutada. Ja sinna need puudujäävad sõnad jäid. Tihti oli päevi, kus kirjutasin paarsada sõna rohkem, siit õppetund järgmiseks korraks, et kui aga aega on ja kirjutamistuhin peal, siis mitte pooleli jätta, kui 1666 sõna kirjas on, vaid ikka veel ja veel. Nullipäevi on raske hiljem tagasi teha.

2. Mida õppisid sellest kogemusest?

Rilla: Ma ei oskagi täpselt öelda, mida ma õppisin. Ma teadsin juba ennem, et ma olen räige laiskvorst.

Yanne: Sain aru sellest,  et kirjutan kõige paremini siis, kui mul teisi kohustusi ei ole. Seekord juhtus nii et poole novembri peal tuli väga palju töökohustusi peale, mis nõudsid lisa-aega ja energiat. Kuigi tähtajad on lugude lõpetamiseks head, siis stress on loovusele väga kammitsev. Seega vähem stressi, rohkem kirjutamist!

Ene Sepp: Hea meel oli näha ja kogeda, et isegi kui mul on kuu alguses olemas ainult väga üldine idee ja valmisehitamata tegelased, siis ma suudan ikkagi sellise jutu kokku kirjutada, millega võiks rahule jääda. Samas on kindel see, et palju lihtsam oleks siis, kui ma teeksin eeltööd.

Karina: Eelnevad aastad olen jätnud pooleli, sest olin pidevalt endale öelnud, et mul lihtsalt pole kirjutamiseks aega. Selle aasta osalemise juures oli minu peamiseks õppetunniks see, et aega on võimalik leida ka siis kui tundub, et seda pole kuskilt võtta; on vaja ainult piisavalt tahta. Samuti ma mõistsin, et selle 50 000 sõna järgi jooksmine ei ole ka kõige olulisem NaNoWriMo juures. Eneseareng oma enda tempos on suur saavutus. NaNo ülesandeks on pigem näidata seda, et kõik on võimalik.

Meelike E.-Villup: Et ma saan, kui vaid tahan, ka siis, kui on palju tegemist ja uni kipub kallale! Tuleb oma aega planeerida ja novembrisse võimalikult vähe lisategevusi planeerida. Et kirjutamine on raskem, kui vahepeal on pikemad pausid olnud. Et võit ei ole oluline (kuigi oleks niiväga sel aastal, kolmandal katsel soovinud 50.000 sõna kokku saada). Et ma kirjutan paremini ikkagi üksi olles või siis kohvikus (kui mees kodus ringi sebib, ei ole hea aeg kirjutamiseks).

sõnadearv
Ene Sepp: Sõnadearv

3. Mida edasi plaanid selle ideega teha?

Rilla: Ma loodaksin selle kunagi ikkagi valmis saada, aga praegusel hetkel ma lihtsalt lükkan ta uuesti tagaplaanile.

Yanne: Kuna ma mässajana tegelesin vana ideega, siis selle idee ikka viin lõpuni. Plaanin 2020 selle raamatulettidele saada, nii et kirjutan seda ikka edasi.

Ene Sepp: Kõigepealt jääb see idee sahtlinurka küpsema. Detsembri ja võimalik et ka jaanuarikuu tahan tegutseda looga, mille toimetamise/ümberkirjutamise ma novembri ajaks pausile panin. Kui see saab tehtud, võtan uuesti NaNo loo ette. Lootus on ikkagi see, et ühel hetkel jõuab see jutt ka kaante vahele ja poodi müügile.

Karina: Ma plaanin oma alustatud projekti järgmise kuuga lõpetada ja siis mõneks ajaks vedelema jätta. Parandusi on parem teha siis kui oled mõnda aega kirjutatud materjali seedinud. Eelmiste aastate katseid ma olen pooleli jätnud, aga mulle tundub, et see aasta tuleb teisiti ja töö saab lõpetatuks.

Meelike E.-Villup: Bulgaaria lugu jääb uut aastat ootama, siis vaatan korralikult ja puhanud pilguga üle ja saadan oma kirjastajale. Camino lugu vaja vaikselt edasi nokitseda.

The moment Yanne stopped
Selgelt näha päev, millest alates Yanne graafikust maha jäi

4. Kas sa soovid ka järgmine aasta NaNoWriMost osa võtta?

Rilla: Ei oska veel nii kaugele mõelda. Kindlasti tahaksin osaleda, aga ma loodan järgmisel aastal ehk ülikoolis olla, seega tundub ebatõenäoline, aga kes teab? Mina igatahes mitte.

Yanne:  Kindlasti! Plaanin juba novembri keskpaigaks puhkust. Aga järgmine aasta siis alustan looga nullist ja inglise keeles. Mul on sahtlis mitu ideed, mis ootavad kirja panekut. Nii et ju võtan mõne neist ette.

Ene Sepp: Absoluutselt! Ja teen rohkem eeltööd.

Karina: Seda ma veel täpselt öelda ei oska, aga kõik on võimalik. Viimase kahe nädala jooksul on mul  tekkinud suur soov osaleda Camp NaNoWriMos, mida ma pole varem teinud, aga nüüd tahaks kangesti proovida.

Meelike E.-Villup: Kindlasti. Ja siis ikka võita, kaua ma jaman!!! Seekord nägin, et saan küll, ka kahe töö kõrvalt tehtud. Lihtsalt vaja pisut rohkem iga päev kirjutada, kui on teada, et paar nulliringi tuleb. Ja paremini planeerida, kava kokku, märkmeid rohkem ideedega, et maha istudes kirjutamine ladusamalt läheks. Ilmselt planeerin mingi suurema kirjutamistöö kenasti järgmise aasta novembrisse, et siis vaid ühe teemaga tegeleda. Ülejäänud 11 kuu jooksul siis kirjutan märkmeid ja valmistan ette.

nano kokkuvõte
Meelikese novembrikuu kokkuvõte

5. Lemmik lõik, mille kirjutasid 

Rilla: Kõige pealt tahan veidi selgitada, et mul on keeruline siin kohal midagi valida, sest tekst on lihvimata ja ma ei ole oma loos veel nii kaugele jõudnud, et enamus olemasolevaid lõike kõigis lugejates suuri eelarvamusi ei tekitaks loo kohta. Lugu on tegelikult mõeldud veidi kritiseerima peategelase õelaid maailmavaateid loo arengu jooksul, aga praegusel hetkel on kõik lihtsalt stiilis: bimbod? pff! tapke tüdrukud, kes julgevad naiselikud olla! Ja see tõesti ei ole loo point, nii et pigem ei. Siiski suutsin midagi loodetavasti veidi huvitavat leida:

Aga karistatud ma igatahes sain. Kõigi nende asjade eest, mis minu süü ei olnud. Korraga.
Kahetsus, mida võib-olla isegi tund tagasi olin tundnud, oli jäägitult kadunud. Käes oli nimelt siiski esimene september.
Teadmiste päev.
Usbekistani iseseisvuspäev.
Üleriigiline Sunniviisiline Seelikukandmise Päev.

Yanne: Oi neid kohti on palju! Aga panen siia ühe lõigu, mis kõige paremini annab edasi loo sisu ja stiili.

“Kuidas austatud tädi minu kõige kallimat ema teab?” ükskõik kui palju Esakti selle üle pead murdis, ei suutnud ta enda elegantset ema ette kujutada sõpruses taolise naisega nagu seda oli Adriel Halden. Naine turtsatas Esakti kõnepruugi peale, kuid seekord ei kommenteerinud: “Me käisime koos Võitlejaskonnas.”
“Võitlejaskonnas? Seega austatud tädi on Võitleja? Mõõkur? Vibulaskur?” Esakti silmad lõid särama.
“Ma ei ole keegi enam.”
“Mis mõttes?”
“Kaotasin oma mõõga pärast seda, kui ühel kindralil munni maha võtsin.”
Esakti jäi kivistunult naist vaatama – nii šokeeritud oli ta naise sõnakasutusest ja veelgi enam: teost! See oli üks neist sõnadest, mida Esakti, korraliku aadlidaamina, ei olnud kordagi oma elus kuulnud, kuid mille tähendust ta mingi ime läbi teadis – seda küll oma kaudsel ja hägusel viisil. Esakti ei olnud ka kordagi kohanud kedagi, kes oleks mõõkuri õigused kaotanud!

Ene Sepp: Mu esimene lõik, kuigi see on pikem 😄 Aga sellel on hea taustalugu, kasutasin “katastroofilist” lähenemist. Ehk algul oli mõte, et viskab lihtsalt telefoni murule. Siis mõtlesin, et kuna ta on juba jõe ääres, visaku jõkke. Seejärel meenus, et pagan, mul läheb telefoni ju hiljem vaja, nii et lasin tegelasel jõkke järgi kahlata. Ja mis järgmisena juhtub, seda saab kunagi raamatust lugeda:

Ja kui see sõnum oli kirjutatud, viskasin ma telefoni vihaga vette.

Esimene emotsioon, esimene reaktsioon oli positiivne. Ma lausa tundsin, kuidas ma maha rahunesin, kui ma totakalt jõkke vahtisin. Ma ei olnud kunagi midagi sellist teinud. Ma olin sellest mõelnud, aga reaalselt ei olnud ma mitte kunagi suutnud oma telefoni või mistahes muud asja vastu seina või maad visata. Veel vähem siis jõkke loopida.

Teine emotsioon oli šokk. Mida kuradit ma just tegin? Mu vanemad ei osta mulle elu sees uut telefoni! Eriti kui nad teaksid, mis täpselt vana telefoniga juhtus.

„Kurat! Kurat! Kurat!“ kirusin ma ennast püsti ajades ja vette kahlates, kuigi ma ei tea, mida ma leida lootsin. Väljas oli juba hämar, ma ei näe mitte midagi! Veel vähem tumedat telefoni tumedas vees. 

Karina: Seda võib-olla on raske uskuda ja võimalik, et see on pisut totter, aga minu lemmik osa on esimese peatükki kõige esimene lõik. Tavaliselt ma väldin alguse kirjutamist nagu kulutuld. Minu eelnevad NaNo katsed alati algasid loo keskosast just sellel põhjusel. Minu jaoks on teose algus sama mis inimese silmad, selle hinge peegeldus. Vundament järgnevale tekstile. Kui see pole piisavalt hea, siis kõik variseb kokku. Üle pikka aja, tunnen, et mul õnnestus saada kirja just sellise alguse, millest paremat ma poleks julgenud soovida. Juba esimene lause annab teada peategelase pingelistest suhetest oma perega.

Meelike E.-Villup: Hmm, pidin kohe tekstid uuesti kiirelt läbi vaatama…. ja ei leidnud midagi sellist, mis kohe eriliselt meeldiks. Ma tavaliselt avastan alles toimetatud teksti nähes, et „ohoo, ma selle koha kirjutasin JUBE HÄSTI IKKA!“ Vahepeal peab pausi tegema, oma tekst on ju nii tuttav.

Karina tulemus
Karina edu kokkuvõte

6.  Soovitussõnad teistele osalejatele

Rilla: Minge lõpuni, noobid.

Yanne: Tähtis ei ole võit, vaid osavõtt.

Ene Sepp: Proovi, sul ei ole mitte midagi kaotada!

Karina: Tee omas tempos.

Meelike E.-Viilup: Kindlasti osalege, isegi, kui ei võida! Kirjutamisharjumus on olulisem, kui võitmine! Võimalusel osalege ühiskirjutamistel!

Kuu aega elasime enda viiele osalejale kaasa ja kuigi ainult üks neist jõudis ületada 50,000 sõna künnise, siis meie jaoks on nad kõik võitjad, sest vähemalt mõne tuhande sõna võrra on nad lähemal enda romaani valmimisele. Neile, kelle jaoks tundub novembrikuu sõnadearv  liialt utoopiline või kellel novembrikuus lugu pooleli jäi, on samad tegijad loonud projekti CampNaNoWriMo, kus saad omas tempos kirjutada igal aastaajal!

Kes see aasta kirjutamiskuul osaleda ei jõudnud, siis nüüd on 11 kuud aega teha ettevalmistusi. Hea viis selleks on osaleda RaamatuVabriku workshoppidel. Järgmine workshop, kus anname ülevaate sellest, millele oleks vaja mõelda enne esimeste sõnade kirjutamist, toimub 2.märts 2019.  Küll siis novembris tuleb lugu ladusalt!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s