“Tänan, et võtsite osa meie xx xx konkursist. Peame kahjutundega teatama, et teie teos ei osutunud valituks.” Kui mitu taolist kirja olen ma avanud, oodates vastust konkursilt, toimetuselt või lausa kirjastuselt? Kui mitu korda olen käskinud endal jääda positiivseks järjekordse tagasilükke ees?

Vastus on: Ma ei tea. Ühel hetkel lõpetasin nende kokku lugemise. Võiks arvata, et pärast mitmeid eitusi muutud sa immuunseks, kuid viimasest taolisest kirjast on möödas kolm päeva ja nagu raisakull tiirleb see eitus mu mõttetaevas, oodates sobivat momenti, millal minu õrna kirjanikuhinge kallal nokitseda.

Võib olla mul lihtsalt ei ole annet

Ma tean, et ma oskan kirjutada. See ei ole põhjendamatu enesekindlus või ignorantne naiivsus, mis seda ütleb, vaid need üksikud võidud sel teekonnal. Kuid lugejate kiitusest hoolimata hakkan ma järjekordse kirja ilmudes kahtlema, et võib olla on asi selles, et mul lihtsalt ei ole annet? Mis sellest, et sõbrannad on mu lugudest pöördes ja kirjandusõpetajad peavad mind oma lemmikuks – mis on nende arvamus oma ala professionaalide kõrval? Kuid tõde on see, et igal lugejal – olgu ta sinu sõbranna või kirjandusajakirja toimetaja – on oma maitse loo teema, stiili ja vormi osas. Minu lugu teismelise tüdruku probleemidest on kahtlemata igav inimese jaoks, kes loeb peamiselt eelmises sajandis toimuvaid sõjalugusid. Seega ükskõik kui hästi ma loo kirjutasin, võisid asjaolud olla minu vastu.

Tihti unustan ma ka ära, kui paljude vastu ma “võitlen”. Kui 500st teosest ainult 1 jõuab avaldamiseni, siis võib olla ma olin number 2 ja ei saa seda kuidagi teada, sest kõigile teistele saadetakse standardkiri? Sellisel juhul oleks pliiatsi nurka viskamine kõige suurem kahju, mida ma endale teha saan.

Võib olla oli asi lihtsalt halvasti kirjutatud

Loomulikult on võimalus, et asi oli lihtsalt halvasti kirjutatud. Võib olla ei pööranud ma piisavalt tähelepanu tegelase arengule? Võib olla vajus lõpp ära? Võib olla jäi puudu see eriline miski? Võib olla ma ei pööranud piisavalt tähelepanu konkursi nõuetele või mu lugu ei olnud lihtsalt antud ajakirja stiilile sobilik? Sellisel juhul: neil oli igati õigus mulle ära öelda. Loe, toimeta, kirjuta, kirjuta, kirjuta – mida rohkem sa teed, seda paremini seda hakkad tegema – nagu mantra kordan neid sõnu. Loe. Toimeta. Kirjuta. Kirjuta. Kirjuta.

Kuid mida tähendab see järjekordne eitav kiri minu edasisele elule? Suurt ei midagi. See ei pane mind lõpetama kirjutamist. Ainuüksi mõte sellest paneb mind naerma – lihtsam on lõpetada hingamine kui panna piir fantaasialennule. Ja võimalusel saadan ma järgmise loo järgmisele konkursile või ajakirja toimetusse või kirjastusse, sest kuidas muidu saan ma enda lugu maailmaga jagada? Miks ma ei peaks olema suuteline ära ootama võitu, kui on ära kannatatud rohkemaidki ära ütlemisi. Vaadakem või romaane, mis on kuulunud mitmeid eitusi:  12 (J.K.Rowling “Harry Potter“), 23 (Frank Herbert, “Dune“), 30 (Stephen King “Carrie“), 60 (Kathryn Stockett “Koduabiline“), ~100 (Lisa Genova “Siiski veel Alice“) ja  lausa 162 (Dick Wimmer “Irish Wine“). Järgmine kord võib olla minu suur jaatus. Järgmine kord.


Postituse autor soovib jääda anonüümseks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s